Kuidas Eesti kõrgharidust rahastatakse?

Eesti riik rahastab kõrgharidusasutusi otsetoetustega[1] ning on võtnud enda kanda valdava osa inimeste arendamise investeeringust - eestikeelsetel õppekavadel on kõrghariduse omandamine üliõpilasele tasuta. Peamiseks kõrghariduse rahastusinstrumendiks on kõrghariduse tegevustoetus, mille maht otsustatakse igal aastal riigieelarvega ning jagatakse asutuste vahel valdavalt rajasõltuvuse alusel (80%) ning osaliselt tulemuspõhise ümberjagamise teel (20%). Ülikoolidele eraldatakse see raha halduslepingutega ning selle sõlmimiseks räägitakse Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtimisel läbi riigi ootused kolmeks kuni neljaks aastaks.

Kõrghariduse tegevustoetusest korraldatakse õpet kõikidel kõrghariduse astmetel – makstakse palka õppejõududele ja tugitöötajatele, soetatakse õppeks vajalik riist- ja tarkvara, õppematerjalid jm vajalik, köetakse ja ventileeritakse majad, remonditakse neid ning panustatakse uute ehitamisse. Eraldiseisvat stabiilset investeeringute rahastust või hoonete vananemisega võitlemise fondi Eestis ei ole – suuremad ehitused ja renoveerimised rahastatakse üksikotsustena. Valdavalt on seda tehtud Euroopa Liidu (EL) tõukefondidest, osaliselt ka ülikoolide võetud pangalaenudest. Viimasel juhul on peamiseks laenumaksete katteallikas tegevustoetus.

Alumisel joonisel näitavad tulbad tegevustoetuse mahtu alates 2013. aastast. Tasuta õppele üleminekul kasvatati seda, asendamaks kolme aasta jooksul suur osa rahast, mille muidu investeerisid kõrgharidusse inimesed ise.

Allikad: Haridus- ja Teadusministeerium – *kõrghariduse tegevustoetus, sihttoetused ja doktoriõppe tulemustasu ülikoolidele. Eesti Statistikaamet: >>HT71: avalik-õiguslike ülikoolide hariduskulutused finantseerimisallika järgi.

Eraraha vähenemine samal perioodil paistab avalik-õiguslike ülikoolide hariduskuludest, mis on joonisel värviliste aladena. Lisaks erarahale vähenesid samal perioodil märkimisväärselt ka välisvahenditest (sh EL tõukefondidest) tehtud kulud, mille tõttu kahanesid kokkuvõttes ülikoolide kõrghariduskulud vähemalt neli aastat järjest. Kahjuks katkeb selliselt kokku liidetud ülikoolide hariduskulude aegrida Eesti Statistikaameti muudetud metoodika tõttu aastal 2016.[2]

Rahvusvaheline rahastamissüsteemide võrdlus on veidi keerulisem. Enamasti on kõikides süsteemides olemas nii avaliku raha kui ka eraraha komponent ning nende omavaheline proportsioon sõltub paljuski sellest, kui suurel määral on õpe tasuline õppija jaoks. Samas peab silmas pidama, et õppemaksude olemasolust ei saa automaatselt järeldada, et selle investeeringu teevad inimesed ise. Valdav osa riikidest, kus õpe on tasuline, toetab üliõpilasi õppemaksu maksmisel (näete seda, kui võrdlete oranže tulpasid alumisel joonisel enne ja pärast ümberjagamist). Selle taga on soov julgustada õppima neid, kes ise ei julgeks või ei suudaks oma haridusse investeerida.

Allikas: Education at a Glance 2020: Chapter C, Table C2.2. Total expenditure on educational institutions as a percentage of GDP, by source of funds (2017)

Välisvahendeid on väljaspool EL kõrgharidussüsteeme harva. See on seotud ennekõike EL fondide ja raamprogrammidega, aga ka nt Eesti jaoks oluliste Põhjamaade ja Läänemereriikide rahastusprogrammidega, milliseid väljaspool Euroopat kohtab harva. Eesti kõrghariduse rahastamist eristab teistest riikidest erakordselt kõrge välisvahendite osa – osakaaluna SKPst oli see 2017. aastal EU23 keskmisest pea viis korda ja OECD riikide keskmisest üle kuue korra kõrgem (punased tulbad samal joonisel). 

Iseenesest on väga hea, et Eesti riik ja ülikoolid on suutnud välisvahendeid kõrgharidusse tuua – vastasel juhul oleks kaasajastamata suur osa ülikoolide õppekeskkonnast ning olemata suur osa õppearendustegevustest. Samas peab teadvustama, et välisvahendeid ei saa kasutada igapäevase õppetöö korraldamiseks ja et need on alati projektipõhised (loe: sobilikud ehitamiseks või lühiajaliseks arendusprojektiks). Ükski rahvusvaheline organisatsioon ei ole nõus enda kanda võtma arenenud riigi põhivastutust – oma elanikkonna harimise igapäevast tööd. Just seetõttu on meie noorte teadmistesse ja oskustesse investeerimise seisukohalt kõige määravama mõjuga kõrghariduse tegevustoetus. Sellest sõltub, kui palju õpet on võimalik pakkuda, ja mis veelgi olulisem, kui palju ja missuguse kvalifikatsiooniga õppejõudude aega on võimalik õppetegevusse suunata[3].

Seetõttu on Rektorite Nõukogu seisukoht, et kõrghariduse rahastamisprobleemi tuleb lahendada tegevustoetuse tõstmise kaudu. Reformi alguses see nii ka oli – ka valdav osa riigi enda sihttoetustest viidi tegevustoetuse hulka. Viimased aastad näitavad, et valmisolek lisaraha eraldada on taas pigem kitsaste ja sihitud rahasüstide kaudu – 2018. aastal oli sihttoetuste osa kolmes põhiinstrumendis (tegevustoetus, sihttoetused ja doktoriõppe tulemustasu) 1.5%; 2019. a. 1.8% ja 2020. aastal juba 3.6%. Mahult on nende aastate kasv kokku 3.4 miljonit. Sellise lähenemise laiendamisel kasvab ebavõrdsus nii kõrgharidusasutuste kui ka õppevaldkondade vahel. Sisuliselt tähendab see, et Eesti noorte võimalused saada igas valdkonnas kaasaegset haridust vähenevad.


[1] Võrrelduna sellega, kui osa rahast annaks riik koolidele üliõpilaste kaudu (nt riigi toetatud laenudest tasutavad õppemaksud). Sellised süsteemid on kasutusel siis, kui riik soovib valida, kelle õpetamise eest võtab vastutuse ühiskond kollektiivselt ja kelle investeering jäetakse inimese enda ja tema vanemate kanda.

[2] Edasi saab vaadata vaid kõrgharidus- ja teaduskulusid koos. Ülikoolide vaates oleks see isegi loogilisem, kui neid kahte tegevust ei planeeritaks ja rahastataks Eestis teineteisest lahus.

[3] Õppejõudude palkade dünaamikat selgitaval lehel on veidi infot ka selle kohta, kuidas õppetööle pühendatud aeg on juba vähenenud kõikidel ametikohtadel.