Kui palju on kõrghariduses raha puudu?

Kõrghariduse rahastus ei ole asi iseeneses. Küsimus on, kui paljudele, mis kvaliteediga haridust ning mis raha eest saab pakkuda.

Üks võimalus rahavajadust hinnata on vaadata, kui palju panustavad kõrgharidusse riigid, kus on Eestiga sarnaselt tasuta kõrgharidus ning kus osalus kõrghariduses ja kvaliteet on sellised, mida ka meie soovime.

Kui neid kolme tingimust järgida, siis on kõige selgem rühm riike Põhjamaad, kus haridus on EL üliõpilastele tasuta. Eestis oli 2020. aastal 25 – 34 aastaste hulgas 43% kõrgharidusega ning riigi eesmärk on, et see kasvaks aastaks 2035 50%-ni. Soomes on samas vanuserühmas 44, Taanis 47, Rootsis 49 ja Norras 51% kõrgharituid[1]. Kõrghariduse kvaliteedi võrdluseks saab vaadata täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC äsjalõpetanud kõrgharidusega inimeste oskusi. Eestis on alla 35- aastaste kõrgharidusega inimeste oskused OECD keskmised või veidi üle. Nii Rootsis, Soomes  kui Norras on need meist paremad. On veel riike, kus kõrgharidus on tasuta, kuid osalus oluliselt väiksem kui Eestis, nt Saksamaa (35% kõrgharituid 25 – 34 a. hulgas) või kus osalus on küll meiega võrreldav (44%), kuid kvaliteet väga madal.

Põhjamaades on kõrghariduse rahastus kogusummana  ja summana üliõpilase kohta muidugi oluliselt suurem kui Eestis, kuid see on ca 1,5 korda suurem ka siis, kui vaatame, kui palju riik panustab kõrgharidusse osakaaluna SKPst. Põhjamaades panustatakse 1,4 – 1,8%, Eestis 1,1%. Kui tahame Põhjamaadele järele jõuda, siis peaks kõrghariduse rahastus Eestis olema ca 1,5 korda tänasest suurem ehk 317 miljoni asemel ca 475 miljonit. See on 158 miljonit eurot, aga hariduskulusid tehakse ka väljaspool kõrgkoole, mistõttu ei ole kõrghariduse tegevustoetuse kasvuvajadus nii suur. 

Teine võimalus on hinnata, kui paljusid üliõpilasi soovime õpetada ning kui palju on nende õpetamiseks vaja inimesi, milline peaks olema nende palk ning millised on muud kulud. Tegevustoetust saab Eestis kuus ülikooli ja viis rakenduskõrgkooli. Tegevustoetust saavates kõrgkoolides õppis 2020. aastal 41457 üliõpilast, sh riigieelarvelisi üliõpilasi 36557. Õppetööga seotud akadeemilise personali ametikohti oli neis kõrgkoolides kokku 3391[2]. Üliõpilasi on praegu õpetava ametikoha kohta keskmiselt 12. Kui eeldada, et maksimaalselt saaks kvaliteetse õppe pakkumiseks olla üks õppejõud 15 üliõpilase kohta ning ühe akadeemilise personali liikme kohta on tööl üks tugitöötaja, oleks vaja nii õppejõude kui ka tugitöötajaid üksnes õppetegevuse korraldamiseks 2764.

Kui doktorikraadita õppejõu palk oleks võrdne üldhariduskooli õppejõule planeeritud keskmise palgaga (120% Eesti keskmisest); doktorikraadiga töötajate palk oleks sellest 30% kõrgem (RN seatud eesmärk, et tagada magistriõpet ja doktoriõpet) ning tugitöötajad saaksid Eesti keskmist palka, oleks arvestuslik vajadus palgafondiks aastas 160 miljonit eurot (täpsemad arvutused all tabelis). See on sama suur kui 2020. aasta tegevustoetus, sihttoetused ja doktoriõppe tulemustasu kokku (160,8 miljonit eurot).

Õppe korraldamiseks on aga tarvis ülal pidada ka keskkonda ja õppevahendeid. Tööjõukulud moodustavad enamikes kõrgkoolides 50-60% kõikidest kuludest. See teeb vajaliku tegevustoetuse mahuks vähemalt 266 miljonit eurot.  Ehk ka selle  arvutusega on Eesti kõrgharidussektoris puudu üle 100 miljoni euro.

Arvestades seda, et gümnaasiumilõpetajate arv lähiaastatel kasvab ning et riigi eesmärk on kõrgharidusega inimeste osakaalu kasv 30 – 34 aastaste eagrupis, siis tuleks tulevikus arvestada üliõpilaste arvu kasvuga. Tänases rahastusolukorras on suured ülikoolid oma vastuvõttu piiranud.

Arvutuse aluseks kasutatud andmed, arvutuskäik ja tulemused on leitavad siit.

Kolmas arvutus, mida saab hariduskulude aluseks võtta on avaliku sektori tehtud hariduskulud üliõpilase kohta. Joonisel on Eurostati andmed 2018. aasta kohta (eurodes, et oleks võimalik vahesid arvutada). Euroopa Liidu keskmised on kättesaadavad siiski ainult 2017. aasta kohta, mistõttu on arvutustes ja joonisel kasutatud seda.

Allikas: Public expenditure on education per pupil/student based on FTE by education level and programme orientation

Me võtsime arvutuse aluseks EL keskmise, mitte Põhjamaade ega ka Hollandi, Ühendkuningriigi või Iirimaa summasid (kelle sisulist või korralduslikku poolt sageli eeskujuks võtame), sest nendega on vahed kättesaamatult suured. Tulemuseks on, et EL 2017. aasta keskmisel tasemel investeeringuks üliõpilase kohta oleks puudu 145 miljonit eurot. Ka see summa sisaldab lisaks tegevustoetsele teisi kõrghariduse kulusid, mistõttu ei hindame, et tegevustoetuse lisavajadus ei ole nii suur, aga 2/3 sellest küll. Meil ei ole põhjust arvata, et vahe EL keskmisega oleks vahepealsetel aastatel kahanenud. 

Arvutuse aluseks kasutatud andmed ja arvutuskäik:

Avaliku sektori raha üliõpilase kohta eurodes, 2018. a.
Eesti 6 841.9
EL keskmine* 10 305
Vahe EL keskmisega -3 463.4
*aastal 2017

2019
Täisajaga õppivate üliõpilaste arv 41873
Lisaraha vajadus miljonites eurodes EL keskmise taseme saavutamiseks täisajaga tasuta õppivate üliõpilaste kohta (tasuta õppivate üliõpilaste FTE korda vahe eurodes EL keskmisega) 145
*Vastavalt 2018. aasta proportsioonile, sest hilisemaid andmeid meil ei ole


[1] https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/EDAT_LFS_9903__custom_1146222/default/table?lang=en

[2] Andmed on EHISe statistika alusel. EHISes loetakse õppetöö tegijateks kõik töötajad, sh ka teadustöötajad ja tugitöötajad ning käsunduslepinguga õppetöö tegijad, kelle koormus on vähemalt 3 EAPd.