Mida on ülikoolid teinud, et keerukat rahastusolukorda leevendada?

Kui raha on vähe, tuleb mõistagi kokku hoida ja vajadusel tegevust koomale tõmmata. Seda on ülikoolides ka tehtud.

  1. Ülikoolid on viimase kümne aastaga piiranud vastuvõttu – kaotatud on iga viies õppekoht (kokku 21%). Üliõpilaskonnas domineerivad eagrupid (20-34 aastat) on vähenenud 16% (iga kuues). Enamik õppekohti on kaotatud bakalaureuseõppes (joonisel I aste). Alates 2016. aastast on gümnaasiumilõpetajate arv kasvanud, mistõttu on noorte ligipääs kõrgharidusele vähenenud. Vastuvõtu piiramine aitab küll tõsta või hoida rahastust tudengi kohta, aga see ei ole kooskõlas riigi plaaniga tõsta elanikkonna haridustaset ega ka Eesti inimeste sooviga. Valitsus kiitis heaks Hariduse arengukava 2035 eesmärgi, et iga teine Eesti inimene omandab kõrghariduse. Õppimine muutub järjest enam tööelu ja isiklike huvide lahutamatuks osaks, mistõttu soovib üha suurem osa Eesti inimestest mingil hetkel ka ülikooli õppima tulla. Kumbki soov ei realiseeru, kui ülikoolid on sunnitud rahapuudusel õppekohti vähendama.

Allikad: EHIS, Eesti Statistikaamet

  1. Ebaefektiivse tegevuse lõpetamine. Nt Tallinna Ülikool on vähendanud poole võrra väikeste vabaainete arvu. Tartu Ülikool sulges Kunstide Keskuse, mis pakkus kunstiga seotud üleülikoolilisi vabaaineid. Tallinna Tehnikaülikool on sulgenud mitmeid õppekavasid, kus vastuvõtt jääb alla 10 (magistriõppes) või 15 (bakalaureuseõppes). Mingil määral on selline tegevus mõistlik, kuid tervikuna vähendab see kõrgharidussüsteemi mitmekesisust ning Eesti kõrgharidus vaesub ka sisult. Eesti helgemad pead vaatavad üha enam välisülikoolide suunas, kus valikute ja võimaluste rohkust rahaliselt toetatakse.
  2. Tasu võtmine ingliskeelses õppes osalevatelt välistudengitelt. Enamik ülikoole võtavad kõigilt ingliskeelses õppes osalejatelt tasu. Õppetasu vabastusega kohti on pakkunud Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool, ennekõike eesmärgiga tuua siia õppima väga võimekaid tudengeid ning seeläbi ka väga häid töötajaid Eesti tööturule. Mõlemad ülikoolid on selliste kohtade arvu vähendanud.

Allikad: EHIS, Tartu Ülikool

  1. Tasuliste osakoormusega õppekavade avamine

Tänastes raamides võib riigi ja ülikooli vahelises halduslepingus kokku leppida erandlikud õppekavad, kus õpe on korraldatud üksnes osakoormusega ja tasulisena. Ülikoolid on viimastel aastatel mitmeid selliseid erandeid taotlenud. Nt TÜ 2021. a vastuvõtus oli seitse tasulist eestikeelset osakoormusega õppekava.

Mida saaksid ülikoolid veel teha, et õpetamise tase ei langeks?

  1. Kas peaks mingeid valdkondi vähem õpetama?

Ülikoolidele heidetakse sageli ette, et nad õpetavad valesid asju. Kõige levinum etteheide on, et sotsiaalteadusi (täpsemalt on valdkonna nimi sotsiaalteadused, ajakirjandus ja teave) ning ärindust (ärindus, haldust ja õigus) õpetatakse liiga palju. Rohkem oleks vaja õpetada reaal- ja loodusteadusi. See arvamus põhineb kõrghariduse olukorral 2000-ndate alguses, kus ärindust-haldust õpetavaid erakõrgkoole oli tõesti liiga palju. Tänaseks on pilt oluliselt muutunud. Sotsiaalteaduste osakaal on vähenenud kolmandiku võrra ehk kui 2006. a õppis sotsiaalteadusi 9% kõigist üliõpilastest, siis 2018. a 6%. Ärinduse, halduse ja õiguse osakaal üliõpilaste hulgas on vähenenud 30%-lt 23-le protsendile. Pea kahekordseks (5=>9%) on samas vahemikus kasvanud IKT õppijate osakaal, neljandiku võrra (9=>12%) tervise ja heaolu ning paari protsendipunkti võrra humanitaaria üliõpilaste osakaal. Loodusteaduse ja matemaatika ning tehnikateaduste osakaalud on püsinud paigal. Kui võrdleme ennast Euroopa Liidu keskmisega, siis on meil oluliselt rohkem  IKT (Eestis 9%, EL28 4%) ning teeninduse (Eestis 6%, EL28 3%) valdkonnas õppijaid ning liiga vähe tervise ja heaolu ning sotsiaalteaduste üliõpilasi.

Valitud valdkondades õppe vähendamine on alati seotud ka riskidega. Näiteks, ärindust ja haldust käsitleva OSKA raporti järeldustest võib üldistada, et nii era- kui ka avalik sektor vajaks rohkem magistrikraadiga lõpetajaid ja vähem kutseharidusega lõpetajaid. Vastuvõtupiirangud kehtestas riik ülikoolidele ning pakkumine liikus rakenduskõrgkoolidesse ja kutseõppeasutustesse, kus sarnaseid piiranguid ei rakendatud. Põhjus on lihtne – Eesti noored peavad neid erialasid perspektiivikaks ja huvitavaks. Loodus tühja kohta ei salli, mistõttu tuleb erialade sulgemisel hoolega mõelda ka sellele, kuhu ja mis tasemega uus pakkumine tekib.

  1. Kui palju võiks asendada tasemeõpet täiendusõppe või hariduse ekspordiga?

Kõrghariduse tegevustoetus riigieelarvelise üliõpilase kohta oli 2020. aastal keskmiselt 4200 eurot (vt joonis all). Ülikoolide lõikes on see väga erinev ja ajalooliselt seotud individuaalõppe mahuga, aga ka õppekeskkonna eripärade vm oluliste õppe maksumust mõjutavate teguritega. Nii ongi, et osad ülikoolid või valdkonnad nende sees saaksid nt välisüliõpilaste käest küsida (või küsivad juba praegu, nt Tallinna Ülikool) õppeteenustasuna rohkem, kui riik suudab panustada. Sama on täiendusõppega. Seni on ülikoolide positsioon olnud, et neil on vastutus ennekõike eestikeelse tasemeõppe pakkumise eest ning nii täiendusõpet kui ka hariduse eksporti tehakse ennekõike tasemeõpet toetavana, peamiselt rahvusvahelise keskkonna loomiseks, aga ka õppe mitmekesistamiseks või säilitamiseks ning üksikutes kohtades ka eestikeelse õppe rahaliseks toetamiseks.  

Olukorda, kus ülikoolid looksid nendeks tegevusteks eraldi üksused, eraldiseisva õpetava personali ja müügitegevusega, Eestis ei eksisteeri. See tähendab, et täiendusõppele või hariduse ekspordile ümber orienteerumine tooks mitmes valdkonnas kaasa tasemeõppe täiendava vähenemise. Rahaliselt võiks see osades, suure turunõudlusega, valdkondades kindlasti kasulik olla.

Allikas: EHIS: riigieelarveliste üliõpilaste arv, HTM: tegevustoetuste jaotus kõrgkoolide vahel

Näiteks, Eesti on üks väheseid, kui mitte ainus riik, kes nt ei eraldanud täiendavat toetust Euroopa Ülikoolide konsortsiumites osalevatele ülikoolidele. Nende konsortsiumide eesmärgiks on mastaapne rahvusvaheline koostöö mh õppe mitmekesistamiseks.

Ärinduse, halduse ja õiguse valdkond on väga lai ning hõlmab endasse õppekavasid kultuurikorraldusest, haridusinnovatsiooni ja tehnoloogia juhtimiseni. Ülikoolides õpetatakse seda peamiselt magistriõppes kombinatsioonis mõne erialaga ning vähe on ilma mingi täiendava erialata 1. astme ettevõtlusõpet või haldusjuhtimist, mille järgi OSKA raporti järgi vajadus kahaneb.