Missugused on alternatiivid kõrghariduse rahastuse kasvatamiseks?

Nii üliõpilased kui ülikoolid eelistavad tasuta kõrgharidust ning seda, et riik leiaks kõrghariduses puudu oleva ca 100 miljonit eurot aastas. Samas on selge, et sellise summa leidmine pole kerge ning vaja on teada alternatiive. Üks võimalus puuduoleva summa leidmiseks on lisaks riigile ka õppijate omapanus. Kõrgharidusse eraraha kaasamisel on oluline silmas pidada järgnevat: 

Tasuta kõrghariduse kõrval on kaalumisel olnud erinevad kõrghariduse rahastamise mudelid, all lühike ülevaade nende võimalikust kasust ja miinustest.

Mudel 1. Hollandi mudel. Kõik maksavad väikest omaosalustasu (ca 100 eurot kuus), mida saab katta õppelaenuga. Riik maksab ca 20%-le laenu või õppetasu tagasi peamiselt hilisema töökoha (piirkond, amet, X-arv tööaastaid) alusel, nt võiks osaluse tagasi saada maal töötav õpetaja, kooli tugispetsialist või perearst vms spetsialist. Sellele võivad lisanduda täiskasvanud töötavatele inimestele mõeldud  täielikult tasulised osakoormusega õppekavad seal, kus selleks on turunõudlus. Hinnanguliselt võiks kõrgharidusse tuua juurde maksimaalselt 45 miljonit eurot aastas, kui ühtegi erisust ei rakendata ja toetussüsteemi ei muudeta. , millest tuleb lahutada selle süsteemi loomise ja hoidmise kulud, sh riigi eelistustest lähtuv õppemaksuvabastuse või tagasimakse kulud.

Plussid. Kõigile ühetaoline ja võrreldes tegelike õppekuludega väike tasu, mis ei tekita kellelegi väga suurt laenukoormust. See süsteem ei sea ühtegi eriala tänasega võrreldes kehvemasse olukorda ja toob raha kogu süsteemi juurde. Väldib vaidlust, mis on prioriteetne õppekava. Suunab tegema erialavalikuid kaalutletumalt ja kasvatab õppijate nõudlikkust.

Miinused. Oht, et madalama sissetulekuväljavaatega erialasid ei valita. Õppelaenusüsteemi ja tagasimaksete tõttu tekivad ebamõistlikud kulud süsteemi ülalhoidmiseks. Me ei tea, kuidas see mõjutab kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga peredest pärit noori ja nende võimalusi õppida.

Mudel 2. Turupõhine tasuline haridus. Tudengid maksaksid sõltuvalt erialast ja turunõudlusest eri õppekavadel erinevat õppetasu. Nt õpetajakoolituses võiks õppetasu olla sümboolne – 200 eurot aastas, juristidel 5000 eurot aastas. Hinnanguliselt võiks kõrgharidusse tuua juurde ca 70 miljonit eurot aastas, eeldusega et 70% maksavad ca 200 eurot kuus, 30% täisõppemaksu – nt 5000 eurot kuus. Ka siin tuleb arvestada toetuste kuludega.

Pluss: Lisandub arvestatav hulk erasektori raha.

Miinused: Kõrgharidussüsteem süvendab ebavõrdsust. Seni on tudengid olnud valmis tasu eest õppima majandust, õigust ja psühholoogiat. Nt IT on kõige suurema turunõudlusega, kuid seni on seal tudengute meelitamiseks makstud stipendiume. Osade erialade tudengitel tekib surve minna välismaale.

Mudel 3.  Riigi prioriteete arvestav tasuline haridus. Tasuline õpe, kus riik tagab sihtstipendiumid teatud prioriteetsetele valdkondadele/õppekavadele, hinnanguliselt nt poolte tänaste tudengite õppetasu. Ülejäänud tudengid maksaksid sõltuvalt eriala kallidusest. Hinnanguliselt võiks kõrgharidusse tuua juurde ca 60 – 70 miljonit eurot aastas (eeldusega et 50% maksavad 3000 eurost õppemaksu), millest tuleb lahutada üliõpilaste toetamise kulud.

Pluss: Lisandub arvestatav hulk erasektori raha.

Miinus: Riigi prioriteetide määratlemise süsteem on keerukas ja ajas muutuv. Kui eriala ei ole riiklik prioriteet, ei tähenda see, et see poleks riigile üldse vajalik – kuidas tagada nende erialade säilimine. Kuidas tuleksid toime humanitaaria-erialad? Tekib suur ebavõrdsus tudengite vahel. Osade erialade tudengitel tekib surve minna välismaale.

Mudel 4. Tasulised õppekavad täiskasvanud õppijatele. Säilib tänases mahus tasuta õpe, lisanduvad uued tasulised õppekavad. Kui olemasolevaid tasuta kohti ei vähenda/asenda tasuliste kohtadega ja arvestada, et tasulised õppijad tulevad lisaks olemasolevatele tudengitele ning neid on ca 10% ja nad maksavad 5000 eurot aastas, siis võiks lisanduda 20 – 25 miljonit eurot. Seda mudelit võiks kombineerida nn Hollandi mudeliga, pakkumaks täiskasvanutele uusi õpivõimalusi.

Pluss: Pole muutusi olemasolevas õppes (eeldusel, et tasuta kohtade arv ei vähene), võimalus luua täiskasvanud õppijatele uusi õppimisvõimalusi. Võimalik rakendada paindlikult, ei vaja mahukat eeltööd.

Miinus: Keeruline ellu viia, kui ülejäänud kõrgharidus on tasuta ning oluliselt ei piirata tasuta kohtade arvu. Oht, et tekivad kvaliteedierinevused. Raha lisandub pigem tagasihoidlikult ja vaid valdkondadesse, kus tasulist õpet tehakse. Kui lisanduvad uued kavad, siis tuleb teha ka lisatööd ehk olemasoleva õppe tegemiseks ei tule raha juurde.

OECD on üle 10 aasta tagasi soovitanud Eestile nn Hollandi mudelit. Sama kombinatsioonis täiskasvanutele suunatud tasulise õppega üksikutel turunõudlusega õppekavadel, näevad tasuta õppe alternatiivina ka ülikoolid.

Peame teadvustama, et mistahes toetusmeetme muutmise hinnad on samuti miljonites eurodes. Üliõpilaste stipendiumide pakett (sh vajaduspõhine põhi- ja eritoetus ning väga väikeses mahus tulesmustipendiumid) maksab praegu u 13 miljonit eurot aastas. See võimaldab saada u 15% üliõpilastest stipendiumi 220 eurot kuus (kümne kuu jooksul), mis on samal tasemel püsinud loomise ajast alates.

Lisaks saavad üliõpilased võtta õppelaenu 2500 eurot aastas intressiga 5% aastas. RN hinnangul vajaks kogu toetuspakett kaasajastamist ka tasuta õppe säilimisel, aga kindlasti juhul, kui otsustatakse rakendada mistahes administratiivtasusid või omavastutust õppekulude katmisel. Vastasel korral on mitmeid noorte gruppe, kes (Eestis) kõrgharidust ei omanda – riskikartlikud (nt esimene põlvkond kõrghariduses), huvitatud valdkondadest, kus naaberriikides pakutakse tasuta ja toetatud õpet (nt muusika).

Kui otsetoetuste lisakulu on suhteliselt lihtne arvutada, nt kui eeldada, et toetust vajaks sama suurusjärk üliõpilasi, kelle vanematel ei ole kõrgharidust (so 30%), tähendaks 100 eurot kuus summat 13.5 miljonit eurot. Seega, kui mõelda nt toetusest suurusjärgus 300 eurot kuus, oleks vaja olemasolevasse süsteemi lisada 27 miljonit eurot.

Selge on see, et õppelaenude süsteem vajab kaasajastamist ka ilma igasuguse muudatuseta kõrghariduse rahastamises, aga selle muutmise kulu on keerulisem arvutada. RN koostas õppelaenusüsteemi hinnangulise maksumuse mudeli (kättesaadav RN rahastamise lehe lõpust), mille parameetreid saab vastavalt eelistustele igaüks muuta. Näiteks, kui õppelaen jääks praegusega samale tasemele (2500 eurot) ja õppelaenu võtaksid pooled üliõpilased, siis: 

  1. Tänaste maksepuhkustega seotud intressikulu on aastas 1 mln eurot.  
  2. Puuduva töövõime ja puuetega lastega lõpetajate laenude maksmine 0.4 mln eurot aastas. 
  3. Riigi tagatis laenuvõlglaste eest 1 mln eurot aastas. 
  4. Kui soovida kustutada valdkonniti õppelaenu, on orienteeruvad kulud: 
  5. Õppekavagrupid 

    1000 euro ulatuses, mln eurot aastas 

    Täies ulatuses, mln eurot aastas 

    Õpetajakoolituses ja kasvatusteaduses 

    1.2  

    2.7 

    Tehnika, tootmise ja tehnoloogia valdkonnas  

    1.5 

    3.6 

    Meditsiinis ja tervishoius  

    1.4  

    3.5 

  6. Kui soovida lisada regionaalset mõõdet, siis nt Ida-Virumaale, Kagu-Eestisse ja Jõgevamaale tööle läinud isikute õppelaenude kustutamine maksaks 1.6 mln eurot aastas.