Rektorite Nõukogu seisukohad kõrghariduse rahastamise küsimuses

  1. Tänastele ühiskonna ootustele vastava kõrgharidussüsteemi puudujääk on suurusjärgus 100 miljonit eurot aastas, mis on ca 2200 eurot üliõpilase kohta. Selle summani jõuame nii personalikuludest lähtudes, SKP osakaaluna mõõtes, kui ka võrreldes teiste riikide hariduskulusid ühe üliõpilase kohta. Investeeringud kõrgharidusse on jäänud tegemata Eesti majanduse jaoks headel aastatel ja kehvemal ajal on mõistagi mahajäämus süvenenud veelgi. Ühtegi lihtsat ja valutut lahendust ei ole – vaja on otsustavust ja pika vaatega kokkuleppeid.
  2. Täiendava rahastuseta ei ole ülikoolidel võimalik õpet ajakohasena hoida, ei tööturu vajadusi arvestavalt, rohe- ja digipööret toetavalt ega ka noorte ootusi rahuldavalt. Täiendavate investeeringuteta ei suuda ülikoolid tagada eesti teaduskeelte ja eestikeelse terminoloogia arengut, mis on vajalik eestikeelse demokraatliku avaliku elu teaduspõhiseks sisendiks ja eesti kultuuri arenguks. Kõrghariduse arendamine toimub juba aastaid tõukefondide ja ülikoolide hangitud välisprojektide najal, määral, mis on erakordne nii OECD kui Euroopa Liidu liikmesriikide seas. Praegu räägime sellest, et puudu on vahendeid ka õppe korraldamiseks.
  3. Praegust taustsüsteemi, meie riigi asukohta ja ambitsioone arvestades eelistavad kõik Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid üliõpilaste jaoks tasuta eestikeelse kõrghariduse jätkumist. See ei tähenda, et välistame tuleviku, kus inimese enda panus on tänasest suurem. Oleme mõistagi valmis kaaluma kõiki rahastamisvõimalusi, sh arutlema erinevaid õppemaksude süsteeme,  aga ei näe, et ükski mudel oleks rakendatav märkimisväärse riikliku investeeringuta. On ilmne, et kõrgharidus on kasulik investeering nii inimese kui ka ühiskonna jaoks – esimesele enamasti kõrgema töötasu, kindlama tuleviku ja suurema sotsiaalse võrgustiku näol; ühiskonnale laiemalt suurema maksubaasi, paremate avalike teenuste (olgu nendeks siis arstiabi või haridus), väiksemate sotsiaalsete probleemide, ühiskonna suurema sidususe ja kiirema arengu näol. Seega on kindlasti õige oodata panust mõlemalt – inimeselt endalt ja kollektiivselt kõikidelt. Oluline on märgata ka seda, et üliõpilaste panus on märkimisväärne ka õppemaksuta süsteemis. Iga üliõpilane võiks ju õppimise asemel raha teenida ja oma elustandardit tõsta. Selle edasilükkamine kolme, viie või koguni üheksa aasta võrra ei ole lihtne otsus. Investeeringut nõuavad ka eluase ja teiste õppimisvõimaluste tekitamine. Ka õppimise kõrvalt tööl käimisel on kõrge hind, ennekõike stressi ja vaimse tervise murede näol. Need on üliõpilaste seas kõvasti kasvanud.
  4. Õppemaksude üle arutledes ei tohi piirduda arvnäitajatega, kui palju see haridusse raha võiks juurde tuua või riigieelarve koormat vähendada. Haridusust tuleb käsitleda investeeringuna. Väga oluline on leppida kokku, kas kõrgharidussüsteemi nähakse osana sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisel. Meil ei ole riigina ülevaadet, kas kõrgharidusele pääsevad täna ligi kõik, kes seda suudaksid. Napid andmed, mis saada on, ütlevad pigem, et ei pääse – vaid kolmandikul üliõpilastest pole vanemad kõrgharidusega – ja Eesti riik toetab üliõpilasi tagasihoidlikumalt kui enamik teisi Euroopa riike (seda nii osana SKPst, toetuste suurusi võrreldes kui ka üliõpilaste kõiki sissetulekuid arvestades). Oleme seisukohal, et  kõrgharidussüsteemist ei tohi kujundada ühiskondliku ebavõrdsuse vedurit ega ajude äravoolu lätet. Õppemaksude ja stipendiumide koosmõju on üks olulisemaid tegureid, mis seda määrab. Helged pead nii Eestis kui ka mujal saavad aina vabamalt valida, kus õppida ja millise riigi arengusse panustada. Eesti riigi ainus võimalus kõige andekamate siin hoidmiseks saab olla neile atraktiivsete õpitingimuste pakkumine. Andmed näitavad, et üha rohkem heade õpitulemustega noori ei jõua Eesti ülikoolidesse, aga me ei tea, kas võetakse lihtsalt vaheaastaid või minnakse Eestist ära, et mitte tagasi tulla. Teame, et Eesti haridussüsteem võimaldab parimatel õppida edasi maailma parimates ülikoolides, aga me ei tea, kui palju Eesti noori suunaks välismaale õppemaksu sisseviimine. Meie varasem kogemus õppemaksudega on osaline ja pärit teisest ajast.
  5. Oluline on rääkida ka sellest, kuidas nähakse kõrgharidust eesti keele ja kultuuri, samuti mitmekesise teadmusbaasi hoidjana. Usume, et veel seljatamata pandeemia näitas piisavalt selgelt, kui vajalikud on eri valdkondade teadmised ja oskused eestikeelses kultuuriruumis. Järgmine kriis ei pruugi alata haiguspuhangust. Oleme seisukohal, et kõrghariduse rahastamine tuleb korraldada nii, et see oleks kooskõlas Eesti riigi eesmärkidega elanikkonna haridustaseme tõstmiseks ja mitmekesiste erialavalikute pakkumiseks. Samuti selliselt, et eesti keele ja kultuuri seisukohalt olulistel erialadel oleks elu- ja arenguvõimalus.
  6. Oleme seisukohal, et mistahes rahastamissüsteemi loomisel ei piisa kolmeaastasest üleminekuperioodi plaanist. Vaja on pikemaid kokkuleppeid ja tagatist, et omaosaluse kehtestamine ei viiks hiilivalt riigi distantseerumisele vastutusest kõrghariduse ees. Oleme ettevaatlikud ka selles osas, et suudame otsetoetustest odavamalt luua õppemaksuvabastuste või tagantjärele hüvitamise süsteemi ja tagada, et see ei muutuks pideva kauplemise objektiks (sh nii huvigruppide survel kui ka valimiste käigus) ja sellest tulenevalt ebakindluse allikaks just kõige riskikartlikuma ühiskonna osa jaoks.

Meil on mure, mis juhtub erialadega, kus ka täna on raske vajalikku hulka lõpetajaid pakkuda. Õpetajakoolitusse ja inseneriõppesse meelitame praegu õppijaid mitte lihtsalt tasuta õppega, vaid stipendiumitega. Õpetajakoolituses on selle tulemusena konkursid kasvanud, aga inseneriõppes on tulemustest veel vara rääkida. Me ei tea, kui paljud inimesed oleksid nõus maksma õppemaksu, et õppida nt õendust, aga ka nt metsandust, mille vastu on avaliku negatiivse kuvandi tõttu huvi hävimas ka tasuta õppe olukorras.

Meil on mure ka nende erialade pärast, kus meie kõige andekamatel noortel on võimalik siirduda välismaal toimuvasse tasuta õppesse. Näiteks muusika-alast tasuta õpet pakutakse teisel pool lahte tasuta ja Eesti noored on sinna hea eelneva ettevalmistuse tõttu väga oodatud.

  1. Eraraha kasvatamiseks näeme ka praegu mitut väiksema mahuga võimalust, mis meie hinnangul ei ole vastuolus praeguste eesmärkidega ning ei vajaks kogu toetusmeetmete paketi ümber tegemist, kuid need ei kaotaks ka vajadust kõrghariduse tegevustoetuse kasvatamise järele.
    1. Üldist süsteemi muutmata oleks meie hinnangul põhjendatud küsida õppemaksu sellises tasemeõppes, mis korraldatakse täiskasvanud ja töökogemusega õppija võimalustest ja vajadustest lähtuvalt – aastased magistrikavad (vajab seaduse muutmist) ja osakoormusega õpe (vajab seaduse muutmist või täiendavate erandite tegemist halduslepingutes). Samuti võib meie hinnangul muuta rangemaks reeglid, mille alusel saab omaosaluseta teist sama taseme kraadi omandada, või ka poolel teel eriala vahetada.
    2. Ülikoolid on laiendamas täiendusõppe pakkumist, mida on võimalik korraldada tasemeõppega koos – nn mikrokraadid. Peame siiski silmas pidama, et kõikides valdkondades ei ole teenimisvõimalused võrdsed. 
    3. Eesti riik peaks soodustama ka seda, et ettevõtted ülikoole toetaksid. Selleks on vaja näha ette sobilikud maksuvabastused, olgu siis oma eriala arendamiseks, sh nt professuuride toetamiseks (teenuse ostmise formaat selleks ei sobi) kui ka üliõpilastele stipendiumide maksmiseks.